Bibliograafia
Minu lugemisteekond aastatel 2023-2025.
Kõik need raamatud lamavad kordamööda mu öökapil– mõnel on auväärne püsikoht, teine reisib vahepeal ka tööle kaasa.
Iga teos on olnud õpetav kaaslane- küsimuste esitajana või vaikiva peegeldajana, aidates mul kasvada nii superviisori kui inimesena.
Shohet, R. (2007). Passionate Supervision. Jessica Kingsley Publishers.
See raamat on olnud minu teekonnal superviisorina ilmselt kõige sügavamalt kõnetav ja inspireeriv. Tegemist on kogumikuga, kus oma kogemusi jagavad väga erinevate erialade ja arenguetappide superviisorid– alustavad, kogenud, akadeemilised ja praktikud.
Teose eripäraks on toimetajate läbimõeldud üleskutse igale autorile: iga peatükk algab mõtisklusega selle üle, millist tarkust või teadmist võiks lugeja just sellest kirjutisest kaasa võtta. See raamistik loob süvitsi mineva ja õppimist suunava dialoogi lugeja ning autorite vahel.
Eriti tähenduslikuks osutus minu jaoks Jochen Encke peatükk (lk 16), mis käsitleb, kuidas me loome iseendast ja oma maailmast lugusid– tähenduslikke „kaste“ ning kuidas supervisiooni kaudu on võimalik neid kastiseinu teadvustada ja nihutada, luues ruumi sisemisele muutusele.
Shohet, R. (2007). Passionate Supervision. Jessica Kingsley Publishers.
Shohet, R. (2011). Supervision as transformation: A passion for learning. Jessica Kingsley Publishers.
“Kui ma astun oma mugavus-stsoonist välja ja olen avatud olekus– ilma hinnanguta või häbita, ilma süüdistuste või eeldusteta, olen avatud ega hooli tulemustest– mida ma luban siis endal mõelda või mille üle reflekteerida? […] Mis kõik võiks juhtuda, kui ma vaataks ennast, oma klienti ja meie suhet hoopis teisel viisil?” (Carroll, 2009, p. 22)
Shohet, R., & Shohet, J. (2020). In Love with Supervision: Creating Transformative Conversations.
Raamat, mis pakub inspireeriva ja ausa sissevaate sellesse, kuidas pikaajalise kogemusega superviisorid (Shohetid) oma tööd mõtestavad ja läbi viivad. Nende lähenemine on nii professionaalselt sügav kui ka inimlikult soe– täis kohalolu, huumorit, haavatavust ja süsteemset tarkust. Teos loob mulje, justkui oleksid hetkeks osa nende mõtte- ja tööruumist.
Juba esimese peatüki kokkuvõte tundus kui “algaja superviisori A ja O”– praktiline, sügavale ulatuv ja samas koheselt rakendatav. Olulisimad võtmed, mis minuga sügavalt kõnelema jäid:
Tunne iseennast.
Hinda kriitiliselt oma tuumväärtusi ja uskumusi.
Küsi: “Kas see on tõsi? Kas sa saad seda kindlalt teada?”
Lähene suhtele ilma varasemate arusaamade ja ootusteta.
Too tähelepanu “siia ja praegu”: What’s happening right now?
Reframe! Kõike saab ümber sõnastada.
Julgusta fantaasiaid (põhineb hoiakule, et miski saab olla tõsi ja mitte samaaegselt!)
Kõik, mis supervisioonis toimub, on info– everything is data!
Emotsioonid kui ressurss.
Kavatsus (intent) ja mõju (impact) võivad kergesti segi minna.
Aita eristada sisu ja protsessi.
Märka varjusid– nii enda kui kliendi omi.
Mõtle süsteemselt– nothing is just personal.
Hirm võib peituda iga konflikti või kriitika taga.
Teadvusta ja austa haavatavust.
Austa vastupanu– ära tee tööd kliendi eest ära!
Näe õppijat täisväärtusliku kaaslasena– kõik on “viielised”.
Alusta ressursist– sellest, mis juba toimib.
Läbikukkumine vajab mitut vaatenurka.
Loo, selgita ja uuenda kokkuleppeid– nähtavaid ja nähtamatuid.
Loo ruum suhte arutamiseks– vajadusel ka metafooride kaudu.
Supervisioon saab olla ka spirituaalne osa elust!
Raamat on kui mõtestatud armastuskiri supervisioonile– sügav, selge ja liigutav teejuht alustavale superviisorile!
Those who speak do not know. Those who know do not speak.”– Lao Tzu
Lahad, M. (2000). Creative Supervision: The Use of Expressive Arts Methods in Supervision and Self-Supervision. Jessica Kingsley Publishers, Ltd.
Inspireeriv ja praktiline teos loovate meetodite kasutamisest supervisioonis. Lahad pakub mitmekesise ja süvitsi mineva ülevaate sellest, kuidas saab kasutada värve, kujundeid, jooni, lugusid, filme, draamat ja juhendatud fantaasiat, et toetada superviseeritavat keeruliste juhtumite mõtestamisel ja töötlemisel.
Eriti kõnetasid mind raamatus toodud näited loovate tehnikate rakendamisest keerulistes olukordades– näiteks supervisiooni-situatsioonis, kus superviseeritava klient sureb. Autor jagab, kuidas taolistes keerulistes olukordades saab kasutada loovaid visuaalseid sketše, kujutluspilte või rollimänge, et toetada superviseeritavat kogemuse läbielamisel, mõtestamisel ja sisemise edasiliikumise võimaldamisel.
Praktilisi ideaid saab ka metafooride ning spektrogrammi kasutamise kirjeldustest juhtumitöös.
“This act of being in one place whilst imaginatively engaging with the felt sense on another place and time is at the heart of supervision.”– Anna Chesner
Butté, C., & Colbert, T. (2022). Embodied Approaches to Supervision: The Listening Body. Routledge.
See raamat räägib sügavuti kehateadlikkust lähenemisest supervisioonis, juhatades lugejat kuulama keha kui instrumenti. Autorid kutsuvad märkama, kuidas kehateadlikkus, kohalolu ja info mis saabub kokku kõikidest meeltest, saavad luua uue tasandi kuulamises, tajumises ning tähendusloomes.
“The listening body” mõiste kaudu avatakse, kuidas superviisor saab omaenda kehast teadliku kohalolu kaudu luua sügavama ühenduse superviseeritavaga ning märgata neid kihte, mida intellektuaalne mõistmine ei pruugi avada. Teos ühendab teoreetilised arusaamad kehakesksete teadmistega ning pakub praktilisi harjutusi, kuidas kasutada liikumist, hingamist, puudutust ja ruumitaju supervisiooni tööriistadena.
Raamat resoneerib tugevalt minu muusikateraapia ja fenomenoloogilise lähenemise taustaga– see on kutse olla kohal mitte ainult mõistuse, vaid kogu kehaga.
Hawkins, P., & McMahon, A. (2020). Supervision in the helping professions (5th ed.). Open University Press.
See klassikaline teos on olnud minu teekonnal superviisorina üks olulisemaid alustalasid. Raamat pakub süsteemset ja mõtestatud raami supervisiooni tähenduse, eesmärkide ja praktikate mõistmiseks– eriti aitamis-ametite kontekstis, kus rollid ja suhted on tihedalt põimunud.
Alustava superviisorina väärtustan selles raamatus eelkõige selgust ja terviklikkust, millega autorid avavad supervisiooni mitmetasandilist olemust.
Hawkins & Shoheti seitsme silma mudel on kujunenud ka minu igapäevaseks tööriistaks, mis aitab vältida takerdumist vaid ühte teema-fookusesse ning pakub kliendile mitmekihilisi peegeldusvõimalusi.
Whitmore, J. Väike Vanker. (2009). Tulemuslikkuse treenimine: Coachingu käsiraamat juhile.
Konkreetne ja selge käsiraamat coachingust juhtimise vaates, mis pakub konkreetseid tööriistu lahenduskesksest lähenemisest, motiveerimisest ja õppimisest. Whitmore’i GROW-mudel, tõhusad küsimused ja eneseteadlikkuse tõstmise meetodid tegid sellest raamatust hea alguse ka mulle kui alustavale coachile, kes soovib coachingu põhialuseid mõista ning rakendada struktureeritult.
Kuigi raamatu toon on juhtimiskeskne ja võib hingelise töö tegijale tunduda kohati emotsionaalselt kaugem, osutus just see selgus ja struktuur väärtuslikuks lisatoeks– pakkudes tasakaalu ja täiendust sügavale, intuitiivsele ja loovale tööle.
Lugemise käigus tekkis mul ka huvi erinevate transpersonaalsete coachinguvormide vastu– näiteks selle vastu, kuidas loovtehnikate kaudu töötada üliteadvuse ja kujutlusruumiga- kohas, kus saaksid tekkid uued taipamised väljaspool harjumuspärase mõtlemise piire.
Whittington, J. (2020). Systemic Coaching and Constellations: The Principles, Practices and Application for Individuals, Teams and Groups
Ülimalt põhjalik ja sisukas teos, mille juurde naasen ikka ja jälle. See ilmselt ongi raamat, mida ei loeta korraga kaanest kaaneni, vaid mille sisu vajab kogemist, reflektsioone ja praktikaga põimimist.
Tunnen sügavat tõmmet süsteemse lähenemise ja väljatöö (constellations) kui tööviisi poole ning see raamat on olnud mulle väärtuslikuks teekaaslaseks süsteemse coaching’u ja konstellatsiooni praktilises väljaõppes, mille esimene tase, välja kaardistamine, on mul juba ka läbitud. Seda lähenemist kasutan igapäevaselt ka oma klientidega, toetades neil näha laiemaid seoseid ja nähtavaid ja nähtamatuid mõjutajaid.
Whittington avab süsteemse töö põhialused- lojaalsused, kuuluvuse, hierarhia, väe ja vastutuse liikumise viisil, mis on ühtaegu metodoloogiline, aga ka kummalisel viisil ülimalt poeetiline.
Lindqvist, M. (2008). Aitaja vari.
See on raamat, millega kohtusin ka terapeudi väljaõppes, aga ka hiljem, töötades pikalt juba abistaja-rollis.
Martti Lindqvist kutsub meid vaatama sügavamale:
Kas ma aitan sellepärast, et see on tõesti vajalik, või sellepärast, et tahan olla kasulik?
Millised on minu enda varjud, mis seovad mind aitaja rolliga?
Millal muutub aitamine eneseohverduseks- vajaduseks olla vajalik või vältida iseenda valu?
Raamat paneb peatuma ja küsima: Kes ma olen aitajana? Mille najal ma seisan, kui astun kellegi kõrvale?
See tekst on mulle nagu vaikne, kuid järjekindel peegel, mis aitab taastada tasakaalu andmise ja enesehoidmise vahel.
“Lõpuks võtab ta oma ohvrirolli nii täielikult omaks, et temast saab iseenda pidev allasuruja – inimene, kes mõtleb, et ta on olemas ainult teiste jaoks.”- Martti Lindqvist
Hewson, D., & Carroll, M. (2016). Reflective Supervision Toolkit.
See tööriistakomplekt on loodud teadlikuks täienduseks raamatule Reflective Practice in Supervision ning tugineb autorite veendumusele, et refleksioon ei ole lihtsalt üks supervisiooni osa, vaid selle süda. Just refleksioon teeb supervisioonist midagi enamat kui protsesside jälgimise või nõustamise see loob ruumi, kus saab toimuda tähenduslik õppimine, sisemine liikumine ja süvenev kohalolu.
Heeliumpalli tehnika (See tehnika töötati algselt välja supervisiooni töötubade jaoks ning hiljem kohandati see Austraalia Psühholoogide Nõukogu nõuetele vastavaks reflektiivse päeviku osaks).
See visuaalne metafoor aitab superviseeritaval kujutada oma mõtteid ja tundeid kui õhupalle, mis võivad teda üles tõsta või alla suruda. See tehnika on eriti kasulik, kui superviseeritav tunneb end ülekoormatuna või emotsionaalselt seotud keerulise olukorraga. Kujutledes, kuidas teatud mõtted või tunded teda üles tõstavad või alla suruvad, saab ta teadlikumaks oma sisemaailmast ja sellest, kuidas see mõjutab tema tööd.
Chesner, A. (2013). Creative Supervision Across Modalities: Theory and Applications for Therapists, Counsellors and Other Helping Professionals.
Ülevaatlik ja inspireeriv teos, mis käsitleb, kuidas tuua kehateadlikkus, loovus ja liikumine loomulikul kujul supervisiooniruumi. Raamat pakub rikkaid juhtumianalüüse loovterapeutidelt, liikumisterapeutidelt ja psühhodraama spetsialistidelt.
Raamat kutsub kutsub ka mõistma, et keha ei ole pelgalt kandja, vaid aktiivne kaaslooja supervisiooni– liikumine, asetus ruumis, hääl, vaikus ja metafoorilised vormid kannavad sageli seda, mida sõnad ei ulatu väljendama. Autor rõhutab, et loovus ja kehaga töötamine pole mingid lisavõtted, vaid loomulik osa supervisiooni elavast ja suhetepõhisest protsessist.
Autori poolt esile toodud tsitaat on mulle sisuliselt sügavalt kõnetav, kuna see kinnitab kehast lähtuva kogemusteadvuse tähendust ning tugevdab usaldust keha kaudu esilekerkiva informatsiooni suhtes.
The mind is like the wind and the body like the sand; if you want to know how the wind is blowing, you can look at the sand. Our body moves as our mind moves.”
– Bainbridge-Cohen, 2008, p. 4t
Corey, M. S., & Corey, G. (2002). Groups: Process and Practice (6th ed.). Brooks/Cole.
Väga sisukas ja süsteemne käsitlus grupiprotsessidest ning grupitöö praktilisest korraldusest. Eriti väärtuslik oli eetiliste dilemmade ja psühholoogiliste nüansside käsitlemine, mis tõi esile grupijuhi rolli keerukuse: vajaduse olla kohal nii iseenda kui grupi sisemiste protsesside suhtes. Kasulikuks osutusid ka konkreetsed näited keeruliste olukordade käsitlemisest grupis, mille eeskujul kirjutasin ka väga sisuka väikegrupi kogemusliku refleksiooni. Raamat andis palju mõtteid ja avas uusi võimalusi olukordade mitmekihiliseks mõtestamiseks. See teos toetas minu oskust vaadelda grupidünaamikat struktureeritult, ent empaatiaga ning kindlasti on toetavaks kaaslaseks kõikide grupiprotsesside juures.
Atkinson, M., & Chois, R. T. (2007). Step-by-Step Coaching: Effective Coaching and Transformational Conversations. Erickson College International.
Raamat pakkus konkreetseid tööriistu, mis aitavad toetada tulemustele suunatud, samas empaatilist ja sügavat coachinguvestlust. Kõnetas eriti süsteemne viis, kuidas luua usaldusväärne kontakt, hoida kliendikesksust ning liikuda küsimuste kaudu muutuste suunas. Tööviisi keskmes on inimese loovuse ja ressursside usaldamine, mis haakub minu enda väärtusruumiga.
See on hea põhitõdede käsiraamat, kuhu saan vajadusel ikka ja jälle tagasi pöörduda, et leida taas selgust, suunda ja professionaalset tuge oma coachingupraktikas.
“Everything in coaching hinges on listening because what we are listening for affects where we are speaking from and unfolds how we are being with and for each other.”- Marilyn Atkinson & Rae Chois
Rothschild, B. (2006). Help for the Helper: Self-Care Strategies for Managing Burnout and Stress. W. W. Norton & Company.
See raamat toob esile aitajate varjatud koormuse ning pakub teadlikke ja kehakeskseid strateegiaid kaastundeväsimuse ja kaudse trauma ennetamiseks. Mind kõnetas autori praktiline ja otsekohene toon, mis toetas enesehoiu mõtestamist professionaalse vastutuse osana. Eriliselt jäi kõlama sõnum, et aitaja ei pea oma töös pidevalt “kaasa tundma”, vaid piisab teadlikust kohalolust.
Rothschild keskendub kehale, närvisüsteemile ja praktilisele enesehoiule: kuidas füüsiline ja emotsionaalne ülekoormus mõjutab aitajat ja millised on vältimise, taastumise ja piiritaju tehnikad.
See raamat aitas mul uuesti mõtestada professionaalseid piire ja väärtustada keha kui olulist töövahendit aitamistöös. Samal ajal pakkus see ka konkreetseid, kehakeskseid lahendusi, mida saan edasi anda oma potentsiaalsetele klientidele.
Alhanen, K., Kansanaho, A., Ahtiainen, O.-P., Kangas, M., Lehti, K., Soini, T., & Soininen, J. (2022). Dialogical Supervision: Creating a Work Culture Where Everybody Learns. University of Tampere.
Eriti väärtuslikuks pidasin rõhuasetust supervisioonile kui ühisloome protsessile, kus iga osaleja kogemus ja teadmine on tähenduslik. Praktilised suunised, elulised näited ja temaatiline „tööriistakast“ toetavad selgelt ka minu enda praktikat. Kõige enam kõnetas mind peatükk Learning to use supervision, mis avas sügavalt superviseeritava haavatavuse ja kasvamise mõõtme.
Algajana olen tajunud seda raamatut justkui usaldusväärse atlasena, mille abil supervisioonitöös paremini orienteeruda.
Davys, A., & Beddoe, L. (2019). Best Practice in Professional Supervision: A Guide for the Helping Professions (2nd ed.). Jessica Kingsley Publishers.
Raamat annab selge ja ajakohase ülevaate supervisiooni definitsioonist, arengusuundadest ja praktikast rahvusvahelises kontekstis. Eristuvad peatükid käsitlevad supervisiooni kui professionaalset suhet, selle rolli organisatsioonides ning superviisori pädevuste raamistikku.
Eriti väärtuslikuks pean põhjalikku ja praktilist lahtimõtestust sellest, mida supervisioonis tehakse ja millised peaksid olema superviisori pädevused olenevalt kontekstist kus ta töötab. Struktuurne ülesehitus ja keeleline selgus teevad sellest tugeva ja ülimalt sisuka käsiraamatu nii alustavale kui kogenud superviisorile, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulla.
OMAJÄRJEKORDA OOTAVAD TEOSED
