Minu praktika aluseks on veendumus, et muutus sünnib siis, kui inimene saab olla nähtud, kuuldud ja mõistetud, ilma vajaduseta kohe midagi parandada või muuta. See hoiak toetub Carl Rogers’i kliendikesksele humanistlikule filosoofiale (Rogers, 1957), mille kolm põhisammast: tingimusteta positiivne suhtumine, ehedus ja empaatiline mõistmine, on kujunenud minu professionaalseks kompassiks nii terapeudi kui ka superviisorina.

Olen oma töös alati lähtunud printsiibist, et meetodid teenivad protsessi, mitte vastupidi. Usun, et hea supervisioonipraktika on dünaamiline ja voolav, see ei tugine valmis retseptidele, vaid sünnib elavas ja ehedas dialoogis inimese, hetke ja suhtega. Selleks olen katsetanud erinevaid töövahendeid, mis aitaksid siseneda keerukatesse teemadesse turvalisel ja looval viisil ning toetaksid kliendi enesemõistmise süvenemist.

Süsteemne-fenomenoloogiline lähenemine annab minu tööle olulise raamistiku, võimaldades toetada inimesi ja gruppe nähtamatute süsteemsete jõudude, kuuluvuste ja dünaamikate teadvustamisel. Lähtun arusaamast, et inimene on alati osa suuremast süsteemist ning teda mõjutavad mitmetasandilised suhted ja korduvad mustrid. Selle lähenemise keskmes on veendumus, et muutus ei toimu üksnes üksikisikus, vaid ka suhetes ja süsteemides, mille osa me kõik oleme (Hellinger, 1999). Küsimused ja kohalolu on suunatud mitte niivõrd verbaalsele jagamisele, vaid kogemisele, mis sageli viib sügavamate taipamisteni kui pelk kognitiivne analüüs.

Minu lähenemistes on kindlasti oluline koht ka kehastatud kogemuse mõtestamisel. Supervisiooni ja coachingu protsessides ei soovi ma oma kliendiga keskenduda ainult mõttelisele arusaamisele või teemade tõlgendamisele, vaid luua ühiselt ruumi, kus tähendus võib ilmneda just kogemuses endas- liikumises, helis, vaikuses, kehatundes.

Fenomenoloogiline hoiak kutsub mind ja kliente ka töötempot aeglustama, et märgata seda, mis on juba olemas, ilma vajaduseta seda kohe tõlgendada või muuta. See loob aluse kuulamisele ja kohalolule, kus saavad sündida taipamised, mida ei saa planeerida, vaid lubada.

Lisaks süsteemiteooriatele on minu töös olulisel kohal ka psühhodraama põhimõtted, mis põhinevad mitmeaastasel isiklikul kogemusel psühhodraama väljaõppes. Paljud tehnikad, mida kasutan, pärinevad J. L. Moreno loodud koolkonnast– näiteks rolliteooria, mille kohaselt inimene ei ole üksnes oma mina, vaid suhestub maailmaga läbi erinevate sotsiaalsete, psüühiliste ja sisemiste rollide (Moreno, 1946). Psühhodraama pakub võimaluse neid rolle nähtavaks teha, kehastada, nihestada ja vajadusel ümber kujundada. Teadlikkus oma rollist loob valikuvabaduse selles rollis edasi liikuda või seda ümber kujundada.

Minu lähenemistes on omal kohal ka süsteemsele tööle omane tunnustamise printsiipi– olulisus tunnustada seda, mis on, enne kui püüda midagi muuta. Alles kohalolu ja aktsepteerimise kaudu saab süsteemis ilmneda uus liikumine, selgus ja võimalus (Hellinger, 1999).